Kõlapaela tegemine

Kõlad on siis sellised ümarate nurkadega ruudu kujulised plaadid. Igal plaadil on neli auku, igas nurgas. Igast august läheb läbi üks lõng ja seda, kas see läheb eest või tagant poolt august, seda peab juba ise mõtlema, millist tulemust tahta. Meie tegime nelja kõlaga ja nendega saab korraliku paela või nöörijupi. Iseenesest töö käib nii et pannakse peenem nöör läbi lõngade ja siis keeratakse kõiki kõöalsid korraga endast ära. Peale seda vaatad selle vahe koha kust see nöörijupp taas läheb ja paned sealt nööri tagasi, nii et nöör jääb alati lõnga sisse peitu. Ja kogu see keeramine, vahelt nööri läbi panemine ja pingutamine ongi kogu asja võlu. Seda on kõige lihtsam ja parem teha. Kehvemad osad on siis kui alles algus on ja peab lõngu paika panema ning ka see on ebamugav kui lõngad peale igat kõlade keeramist järjest rohkem krussi tõmbavad. Sel juhul tuleb kõik kõlad enne kinni panna kui neid krusse hakata harutama. Aga kõlapaela tegemine õpetab keskenduma. Seda oli väga tore ise teha.


Puust plaadikesed on kõlad ja nöörijupp on nendega valmistatud.

Kudumine nõelaga

Kõigepealt võtame sukavarda suurusest suurema puust nõela ja korraliku jupi lõnga. Paneme lõnga nõelapeast läbi ja teeme sellest lõngast siis aasa ja edasi aretame seda nii kaua kui laia asja me sellest soovime teha. Mina ka alguses ei mõistnud aga lõpuks oli see lihtne, sest ma tegin seda algust kokku umbes viis korda enne kui normaalse lõngast kausikese sain. Algus ongi kõige raskem, aga siis läheb lihtsamaks, kuni selle ajani kui lõnga peab jätkama. Jätkamiseks tuleb ühendada soovivad otsad üksikuteks lõngadeks harutada ja edasi neid kahe otsa lõngu käte vahel rullida, tilgake vett teeb asja lihtsamaks.
Nõelkudumine on küll ära unustatud ja vähe arenenud kuid isegi mina suutsin selle teistmoodi kätte harjutada kui mulle õpetati. Ning viis korda alustasin ma sellepärast uuesti, et ma olin töö kaugemale jõudnud kui algus ja uskuge mind, seda asja, mis nõelkududes on tehtud ei ole võimalik harutada kuigi lihtsalt.

Ja see kuulus viies kord selles tehnikas minu poolt. Väike lõngast kausike.

Ketrame, ketrame, ketrame...

Nonii sõbrad. Oli järjekordne esmaspäev. Sel korral tegime lõnga. Esiteks selleks on vaja kedervart, mida me kasutama õppisimegi ja on vaja ka villa, mida siis saab kasutada töödeldud kujul. Me proovisime teha lihtsalt pestud lambavillast, see tuli tupsukesi täis. Siis proovisime veel töödeldud kujul lambavilla, mis tuli natuke ühtlasem. Aga, kuidas siis kedervarrel ketramine käib? Asi on tegelikult üsna lihtne. Kedervars on kahest asjast koosnev, keder ja vars. Naljakas, kas pole?. Aga siis on nii, et vasakus käes on see villapundar, sellel oli keerulisem nimi, mida ma ei mäleta, aga selle otsas ripub kedervers ja seda tuleb siis keerutada ühtepidi, päripäeva. Kogu aeg tuleb ka villa juurde anda sellele lõngale. Kui anda liiga palju juurde siis lõng tuleb paks, kui aga anda liiga vähe katkeb lõng ära, aga selles pole midagi hullu, lõng on hästi töödeldav. Töövõtteid ei anna eriti seletada, sest kui ma alustasin tegemist siis tegin ühte moodi aga kui juba asjale enam-vähem pihta sain siis oli nii, et mu tehnika oli hoopis teistsugune. Aga sedasi valmiski mu elu esimene lõng, mis oli väga paks ja lühike aga siiski oma.

Mängime?

See kord me alustasime kohe mängudega, mida võidi vanal ajal mängida. Sinna kuulusid vurrid neid tegime ka ise. Ma ei mäleta, et ma just lapsepõlves oleksin sellise asjaga mänginud aga tore oli sellegi poolest. Seejärel meid jaotati paarideks ja meile sattus hoopiski kolm inimest ning me pidime muinasaegse mängu välja mõtlema, mis võis sarnane olla. Tegime mängu, mille nimetasime "Klotside kogumiseks" ning selle mängu eesmärk on kõik klotsid endale saada. Mängu reegliteks olid sellised, et mängijaid on kaks ja siis kummalgi on ees viis klotsi ja üks nelja täpiga risttahuka kujuline täring. Täringuid veeretatakse korraga ja see, kes suurema numbri täringul saab, saab ka vastaselt ühe klotsi endale. Kummalgi mängijal on aga ühe klotsi all X ja kui see, kes võtab klotsi ja saab selle X siis see kelle klots see oli enne peab talle ülesande mõtlema. Ühesõnaga, üsna lihtne mäng. Ja mainimata ei saa jätta ka ühte mängu rootsi kunn või mulle jäi see kaika loopimisena meelde. See oli ka päris tore mäng. Seda oleks parem olnud õues mängida aga tühja kah. Selles mängus oli vaja vastase puust pulkasid pikali visata. Eks suvel võib uuesti proovida.

Suuruse vahed muistel ajal ja nüüd

Käisime esimest korda siis talus, millest edaspidi kui mitte kõigis siis enamustes blogides juttu tuleb. Seal räägiti alguses teoreetiliselt igasugustest muistsetest asjadest, kauplemisest, elamisest ja kogu talurahva elust üldiselt. Kui jutujärg jõudis kätte sellisele asjale nagu suurused siis oli päris üllatav, et kunagised veised olid vaid meetri kõrgused. No jah ka lambad, sead, hobused ja igasugused muud loomad olid samuti väiksemad. See oli arvatavasti tingitud eluolust, et toit ei olnud nii rikkalik. Samas loogiline oleks ka mõelda, et tol ajal olid ka loomade elamistingimused ekstreemsemad. Nüüd tehakse kõike, et loomadel oleks hea ja soe olla ning vitamiini rohke toit ees. On ka väga palju räägitud ka inimeste suuruse vahest. Kunagi oli meeter viiskümmend cm pikad inimesed tavaline nähtus, ja et eestlased on ka alles viimaste sajandite jooksul mõnikümmend cm juurde kasvanud. Põhjuseks vanasti ehk samuti elamistingimused ja toit, mis oli olnud küllaltki ühekülgne ning värsket niisama eriti ei söödudki. Kõik see toit keedeti läbi, et säiliks võimalikult kaua. Olen kusagilt ka kuulnud, et voodid olid ka lühiksesd rohkem sellepärast, et see oleks äratuskella eest ning hommikul poleks võimalik ringutada kuid see tegevus peaks just inimese liigeseid kasvama motiveerima ning ringutamine jäi hommikuti üldse vahele. See oli ka üks teooria inimsets kasvu kohta, kui õige see on seda ma tegelikult ei tea.

Maastik on nagu avatud raamat

Kui võrrelda maastiku millegiga, siis selleks on üks parimaid asju selleks igasugused kihilised vigurid. Väljendi maastik on nagu avatud raamat tuleneb sellest, et raamatus iga lehekülje all on uus info kirjas. Iga eelnev lehekülg on raamatus eelmisele oluline enne teada. Vaadates maastiku, siis toimib see asi üsna sarnaselt. Enne kui sügavamale ja laiemalt minna tuleb eelmine asi kihist välja lugeda ning siis edasi minna. Eelnevat mitte ära tehes ei saa sellest asukohast täit infot. Täpselt nagu raamatu lugemine aga lugeja asemel on maastiku lugejaks maastiku arheoloog. Nemad on spetsiaalsed inimesed uurimaks läbi maastiku minevikku. Nad uurivad alates praegustest kilekottidest kuni vanade külapaikade ja hauaplatsideni välja. Maastik on tõesti midagi nagu raamat, sest seal on kirjas mitte küll tähtedega aga muudmoodi igasuguseid asju ja erinevatest aegadest. Kes oma ala maastiku alal jagavad võib see teadmine päris huvitavaks kujuneda.